Meretranspordiga liigub järjest rohkem masinaid ja seadmeid, mis sisaldavad ohtlikuks kaubaks klassifitseeritud komponente, näiteks liitiumioonakusid. Seetõttu puutuvad ka tavapäraseid seadmeid importivad ettevõtted üha sagedamini kokku ohtlike kaupade mereveo nõuetega.
Meretransporti tellides võib veotellija kokku puutuda mõistetega IMO ja IMDG. Neid kasutatakse ohtlike kaupade mereveost rääkides tihti läbisegi, kuigi tegelikult tähendavad need erinevaid asju.
Lihtsalt öeldes: IMO on rahvusvaheline organisatsioon ehk International Maritime Organization. IMDG on aga ohtlike kaupade merevedu reguleeriv reeglistik ehk International Maritime Dangerous Goods Code.
Näiteks kui soovid Hiinast Eestisse tellida meretransporti liitiumioonakuga masinale, robotile, droonile, energiasalvestile, elektrilisele tööriistale või muule ohtlikuks kaubaks klassifitseeritud tootele, puutud suure tõenäosusega kokku just IMDG nõuetega.
Selgitame, mida IMO ja IMDG tähendavad, mis vahe neil on ning mida peab ohtliku kauba mereveol teadma.
Mis on IMO?
IMO (International Maritime Organization) ehk Rahvusvaheline Mereorganisatsioon on ÜRO eriorganisatsioon, mille ülesanne on kujundada rahvusvahelise laevanduse ohutuse, turvalisuse ja keskkonnakaitse reegleid.
IMO loodud rahvusvaheline raamistik puudutab ka Eestisse saabuvaid ja Eestist väljuvaid meretransporte. Seega tuleb selle nõuetega arvestada näiteks siis, kui Eesti ettevõte impordib ohtlikku kaupa Hiinast või mõnest teisest Euroopa Liidu välisest riigist.
Kõnekeeles kasutatakse logistikas ohtliku kauba kohta sageli ka väljendeid „IMO kaup“, „IMO cargo“ või „IMO shipment“. Tehniliselt ei ole see päris korrektne, sest IMO ise ei ole ohtliku kauba klassifikatsioon ega eeskiri. Ohtlike kaupade mereveo konkreetsed nõuded sätestab IMO välja töötatud IMDG koodeks.
Mis on IMDG?
IMDG (International Maritime Dangerous Goods Code) on IMO välja töötatud rahvusvaheline ohtlike kaupade mereveo reeglistik.
IMDG määrab, kuidas ohtlik kaup peab olema klassifitseeritud, pakitud, märgistatud ja dokumenteeritud ning millistel tingimustel võib seda meritsi transportida. Reeglistiku eesmärk on vähendada ohtlike kaupade veoga seotud riske inimestele, laevadele, muule varale ja merekeskkonnale.
Lihtsalt öeldes: IMO loob rahvusvahelise raamistiku, IMDG määrab reeglid, kuidas ohtlikku kaupa meritsi vedada.
Milliste kaupade puhul tuleb IMDG nõuetega arvestada?
Ohtlik kaup ei pruugi esmapilgul üldse ohtlikuna tunduda. Tegemist võib olla täiesti tavalise masina, seadme või muu tootega, mis sisaldab ohtlikuks kaubaks klassifitseeritud komponenti. Praegu on üks kõige levinumaid näiteid liitiumioonaku, mida kasutatakse väga erinevates masinates ja seadmetes.
Seetõttu küsib transpordiettevõte juba hinnapäringu tegemisel sageli täpsemat infot selle kohta, mis kaubaga on tegemist ja mida see sisaldab. Selle põhjal saab kontrollida, kas kaubale rakenduvad IMDG nõuded ja millistel tingimustel saab seda meritsi transportida.
Täiendavat infot võib vaja minna näiteks:
- energiasalvestite, akupankade ja akude;
- elektriautode ja teiste elektrisõidukite;
- elektritõstukite ja muude akutoitel laoseadmete;
- robotite, droonide ja automatiseeritud seadmete;
- elektriliste niidukite ja muude akutoitel aia- või põllumajandusmasinate;
- akuga elektritööriistade ja tööstusseadmete;
- akut, kütust või muud ohtlikku ainet sisaldavate masinate ja seadmete.
Kauba õige klassifikatsioon on oluline ka hinna seisukohalt, sest tavakauba ja ohtliku kauba meretranspordi hinnad ei ole samad. Ohtliku kauba puhul võivad lisanduda laevaliini ja terminali eritasud ning kõik laevaliinid ei pruugi konkreetset ohtlikku kaupa vedamiseks aktsepteerida.
Kui tekib kahtlus, kas kaup kuulub ohtlike kaupade hulka, küsib ekspedeerija tavaliselt kauba SDS-i ehk ohutuskaarti või muid toote tehnilisi dokumente.
Kuidas kontrollida, kas tegemist on ohtliku kaubaga?
Kui kauba klassifikatsioon ei ole selge, tuleb kontrollida selle tehnilist dokumentatsiooni. Üks olulisemaid dokumente on SDS (Safety Data Sheet) ehk ohutuskaart, mille 14. osa sisaldab transpordiga seotud informatsiooni. Sealt võib leida näiteks kauba UN-numbri, veose tunnusnimetuse, ohuklassi ning info IMDG klassifikatsiooni kohta.
Sõltuvalt kaubast võib vaja minna ka täiendavaid dokumente. Näiteks liitiumakude ja neid sisaldavate seadmete puhul võidakse küsida UN 38.3 Test Summary dokumenti.
MSDS/SDS dokumendist, selle sisust ja kasutamisest transpordi korraldamisel oleme põhjalikumalt kirjutanud artiklis „Mis on MSDS ehk SDS dokument?“.