Plaanid importida kaupa USA-st, Kanadast, Hiinast, Jaapanist või mujalt väljastpoolt Euroopa Liitu? Tõenäoliselt võrdled praegu kauba ja transpordi hindu ning arvutad, kas ost tasub ära. Enne müüja pakutud transpordi vastuvõtmist tasub aga kontrollida, mida pakutud hind tegelikult sisaldab ja millised kulud võivad lisanduda pärast kauba Euroopasse saabumist.
Millised riskid kaasnevad müüja pakutud transpordiga?
Oled tõenäoliselt alustanud läbirääkimisi müüjaga, kuna oled huvitatud tema toodetest. Väga sageli pakub müüja lisaks kaubale ka esmapilgul soodsa ja lihtsa transpordilahenduse Eestisse. Pakkumine võib tunduda hea, kuid väljastpoolt Euroopa Liitu kaupa ostes tuleb olla eriti ettevaatlik C-tähega algavate ja DDP tarneklauslitega.
- C-tähega algavate tarneklauslite, näiteks CIF või CFR puhul tundub müüja pakutud veohind esmapilgul väga soodne, kuid pärast kauba Euroopasse saabumist lisanduvad kohalikud kulud. Ostjaga võtab ühendust talle tundmatu logistikafirma ning esitab arve terminali-, käitlus-, tolliterminali ja muude kohalike kulude eest. Sageli selgub see alles siis, kui kaup on juba teel või saabunud ning ostja on sisuliselt sundseisus.
- DDP korral korraldab väljaspool Euroopa Liitu asuv müüja transpordi, tollivormistuse ja impordimaksude tasumise. See tundub ostja jaoks lihtne, kuid tekitab riske tollivormistusega. Oleme näinud juhtumeid, kus välismaised müüjad on kasutanud valesid HS-koode või kaup on Eestis valesti deklareeritud.
- Puuduvad või valesti vormistatud dokumendid (Bill of Lading, Air Waybill, Commercial Invoice ja Packing List ning sõltuvalt kaubast muud vajalikud dokumendid) võivad takistada tollivormistust ja kauba kättesaamist sadamast, lennujaamast või tolliterminalist.
Väljastpoolt Euroopa Liitu kaupa ostes soovitame võimalusel kasutada FOB-tarneklauslit. Sellisel juhul korraldab põhiveo ostja enda valitud logistikapartner ning transpordi ja tollivormistuse üle säilib parem kontroll.
Miks võib müüja pakutud transport osutuda esialgsest oluliselt kallimaks?
Selle artikli ajendiks on kliendid, kes on tellinud kaupa USA-st, Kanadast, Austraaliast, Jaapanist, Hiinast või mujalt väljastpoolt Euroopa Liitu ning kasutanud müüja pakutud transporditeenust. Esialgu soodsana tundunud transpordihinnale on pärast kauba Euroopasse saabumist lisandunud ootamatud kohalikud kulud või tekkinud probleeme dokumentide ja tollivormistusega.
Eriti ettevaatlik tuleb olla CIF, CFR ja teiste C-tähega algavate tarneklauslitega. Sellise transpordi puhul võib esialgne veohind katta ainult osa kogu transpordikulust. Kui kaup on juba Euroopasse jõudnud, võib Sinuga ühendust võtta Sulle tundmatu logistikafirma ning esitada arve terminali-, käsitlus-, tollilao- ja muude kohalike kulude eest.
Sageli selgub tegelik kogukulu alles siis, kui kaup on juba teel või Euroopasse saabunud. Sellises olukorras on ostjal vähe võimalusi transpordikorraldust muuta ning kauba kättesaamiseks tuleb vajalikud kohalikud kulud tasuda. Ostja võib seetõttu sattuda sisuliselt sundseisu.
Kui oled CIF või CFR tarneklausliga kauba juba tellinud ja kaup on teel või Euroopasse saabunud, loe ka artiklit „Komistasid CIF või CFR tarneklausli otsa?“. Seal selgitame täpsemalt, kuidas selline olukord tekib, milliseid kohalikke kulusid võidakse küsida ning kuidas aitame kauba kätte saada.
Näide: 250-eurone merevedu Austraaliast osutus oluliselt kallimaks
Üks meie klient tellis Austraaliast kaupa ning müüja pakkus talle meretransporti Eestisse hinnaga 250 eurot tarneklausliga CIF Tallinn. Esmapilgul tundus pakkumine väga soodne ning klient otsustas lasta transpordi korraldada müüjal.
Kauba saabumisel vahelattu (tolliterminali) hakkasid lisanduma kulud, mida klient esialgse transpordihinna juures ei osanud arvestada. Kliendiga võttis ühendust müüja valitud logistikafirma Euroopa kohalik agent ning esitas ligikaudu 900 euro suuruse arve kohalike kulude eest. Lisaks tekkis 295 eurot ladustamiskulu, sest kaubaarve (Commercial Invoice) ja pakkeleht (Packing List) olid valesti vormistatud ning seetõttu ei olnud võimalik tollivormistust kohe lõpule viia ja kaupa vabastada.
Kokku läks algselt 250 euroga pakutud transport kliendile maksma 1445 eurot. Kui klient oleks lasknud transpordi algusest peale korraldada enda valitud logistikapartneril mõistlikuma tarneklausliga, näiteks FOB või EXW, mida impordil soovitame, oleks sama saadetise kogukulu olnud ligikaudu 600 eurot väiksem.
Kus peitub müüja pakutava transpordihinna konks?
Rahvusvaheline transport ei koosne ainult laeva- või lennuveost lähteriigist Euroopasse. Kogu transport jaguneb mitmeks eraldi etapiks ning iga etapiga kaasnevad oma kulud.
Näiteks meretransport jaguneb järgmisteks osadeks:
- transport müüja juurest lähtesadamasse;
- lähtesadama kohalikud kulud ja ekspordiformaalsused;
- meretransport lähtesadamast Euroopasse;
- sihtsadama ja terminali kohalikud kulud Euroopas;
- impordi tollivormistus ning impordimaksud;
- transport sadamast või tolliterminalist kauba lõpliku sihtkohani.
Müüja pakutud transpordihind võib katta ainult osa sellest transpordiahelast. Just siin tekibki sageli ekslik mulje, et näiteks CIF Tallinn tähendab kogu transporti Tallinnani ning müüjale makstud transpordihinnale enam olulisi kulusid ei lisandu.
Praktikas ei tähenda CIF Tallinn tingimata seda, et kaup saabub laevaga otse Tallinna (Muuga) sadamasse. Valdav osa meie juurde CIF-transpordiga seotud murega jõudnud klientide kaupadest on saabunud Euroopa Liitu Klaipėda sadama kaudu.
Klaipėdas korraldab müüja valitud logistikafirma Euroopa kohalik agent kauba vastuvõtmise ja edasise käitlemise. LCL-saadetise puhul viiakse konteiner tolliterminali, konteiner avatakse ning erinevate klientide kaubad eraldatakse. Seejärel korraldatakse kauba transport Leedust Eestisse.
Ostjale lisanduvad Klaipėda sadama ja terminali kohalikud kulud, tolliterminali ja kauba käitlemise kulud ning transport Leedust Eestisse. Seetõttu võib müüja arvel olla kirjas näiteks CIF Tallinn või Freight to Tallinn port, kuid pärast kauba Euroopasse saabumist esitab kohalik logistikafirma ostjale eraldi arve nende kulude eest.
Just siin tekibki sageli ostja jaoks üllatus: müüjale makstud veohind näis sisaldavat transporti Tallinnani, kuid tegelik transpordiahel ja ostja kanda jäävad kulud on sellest suuremad. Kohalike kulude arve jõuab ostjani sageli alles siis, kui kaup on juba teel või Euroopasse saabunud ning transpordikorraldust enam muuta ei saa.
Väljastpoolt Euroopa Liitu kaupa ostes soovitame vältida C-tähega algavaid tarneklausleid. Impordil soovitame eelistada FOB-tarneklauslit, mille puhul korraldab põhiveo ostja enda valitud logistikapartner ning transpordikulud on algusest peale paremini kontrollitavad ja läbipaistvamad.
Miks tasub olla ettevaatlik DDP tarneklausliga?
DDP (Delivered Duty Paid) on trend, mida näeme üha sagedamini. Esmapilgul tundub see ostja jaoks väga lihtne lahendus: väljaspool Euroopa Liitu asuv kauba müüja korraldab transpordi, tollivormistuse Eestis ning tasub kõik impordimaksud, sealhulgas Eesti käibemaksu.
Probleem seisneb tollivormistuses. Kolmandas riigis asuv müüja peab suutma korraldada kauba impordi vastavalt Euroopa Liidu ja Eesti tollinõuetele. Selleks tuleb muu hulgas kasutada õiget HS-koodi, deklareerida kaup õige kirjelduse ja väärtusega ning korrektselt arvestada tollimaks ja impordi käibemaks.
Oleme näinud mitmeid juhtumeid, kus välismaised kauba müüjad on kasutanud valesid HS-koode ning kaup on Eestis valesti deklareeritud. Ostja jaoks on risk selles, et kogu protsessi korraldab müüja ning ostjal ei pruugi olla ülevaadet, kuidas kaup deklareeriti, kelle nimel tollivormistus tehti ja milliseid andmeid tollideklaratsioonil kasutati.
Seetõttu soovitame väljastpoolt Euroopa Liitu kaupa ostes vältida DDP tarneklauslit ning kasutada võimalusel FOB-tarneklauslit. Sellisel juhul korraldab põhiveo ostja enda valitud logistikapartner ning tollivormistus toimub ostja kontrolli all.